Vaimulik leib

Kirik, mille pastor ma olen, asub linnasüdames. Iga päev tulevad siia kohalikud elanikud ja möödakäijad, paludes “leiba” – toitu, bensiini, raha. Meil on toidupank ja fond, millega puudustkannatajaid aidata. Vaimuliku töö alguses otsustasin ma, et hakkan koos abivajajatega palvetama. Vaid vähesed keeldusid. Paljud on mulle öelnud, et sellest on kaua aega möödas, kui keegi nendega palvetas. Mul on isegi esinenud juhtumeid, et inimesed andsid neile antud raha tagasi, öeldes mulle, et nad kasutasid mind ära. Mõnikord on see palve olnud tõsine jutuajamise algus isiklikel ja vaimulikel teemadel.

Hiljuti tulid üks mees ja naine minu juurde. Mees pistis mu nina alla dokumendi ja ütles, et neil on vaja abi, et naine saaks minna neurokirurgia keskusesse analüüse tegema. Kui ma talle rahatšeki andsin, tänas mees torisedes. Siis küsisin, kas ma tohin nende eest paluda. Kui me olime palvetanud, embas naine mind pisarsilmil ja lausus: “Ma vajasin seda palvet rohkem kui raha.” Sellel pühal hetkel mõistis naine, et see, mida ta kõige rohkem tahtis ja vajas, oli vaimulik leib.

Tänases piiblitekstis pannakse Peetruse kõikehaarav vajadus proovile, kui ta ütleb: “Sinul on igavese elu sõnad.” Ja Jeesus annab seda vaimulikku leiba igaühele, kellel on nälg.