Kas hooldaja või omanik?
Lugege 1. Moosese 2:15-17
Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!... Armasta oma ligimest nagu iseennast! (Matteuse 22:37, 39)
Juba palju põlvkondi oleme meie, inimesed, süüdistanud Aadamat ja Eevat oma probleemides, eirates tõde, et nagu nemadki, ei kuula me Jumala sõna. Tõepoolest, Aadam ja Eeva sõid keelatud puu vilja, aga Piibel ei räägi meile, et nad ka edaspidi halba tegid.
Meie aga omalt poolt, selle asemel, et kanda Jumala armastust ja halastust teistele olenditele, tapame, hävitame ja kahjustame Jumala armastatud aeda, mõtlemata sellele, mida me teeme. Me oleme pööranud Jumala antud vabaduse absoluutseks võimuks, kasutades maailma, kus me hooldajatena elame, nagu kuuluks see meile, mitte Jumalale.
Me teeme seda mitmel viisil. Näiteks kui mu ema suri, sõitis me perekond meie tavade kohaselt neljateistkümneks päevaks matusetseremooniaks meie esivanemate kodulinna. Mu isa hoolitseb kauge sugulase, üheksa-aastase poisi eest. Matustele sõites jättis isa meie kodu majahoidja hoolde. Tagasi tulles ei leidnud isa enam ühtki oma kaheteistkümnest täiskasvanud munejast kanast. Kui majahoidjalt küsiti, kus linnud on, vastas ta: “Ma kasutasin need ära sinu sugulase toitmiseks.”
Nagu majahoidja, leiame meiegi vabandusi – näiteks väidame, et me kasutame oma loodusvarasid, sest Jumal tahab, et me elaksime hästi. Ent sageli on meie valikute taga saamahimu ja isekus. Selle asemel peaksime tegutsema Jumala loodu heade hooldajatena.
Meie aga omalt poolt, selle asemel, et kanda Jumala armastust ja halastust teistele olenditele, tapame, hävitame ja kahjustame Jumala armastatud aeda, mõtlemata sellele, mida me teeme. Me oleme pööranud Jumala antud vabaduse absoluutseks võimuks, kasutades maailma, kus me hooldajatena elame, nagu kuuluks see meile, mitte Jumalale.
Me teeme seda mitmel viisil. Näiteks kui mu ema suri, sõitis me perekond meie tavade kohaselt neljateistkümneks päevaks matusetseremooniaks meie esivanemate kodulinna. Mu isa hoolitseb kauge sugulase, üheksa-aastase poisi eest. Matustele sõites jättis isa meie kodu majahoidja hoolde. Tagasi tulles ei leidnud isa enam ühtki oma kaheteistkümnest täiskasvanud munejast kanast. Kui majahoidjalt küsiti, kus linnud on, vastas ta: “Ma kasutasin need ära sinu sugulase toitmiseks.”
Nagu majahoidja, leiame meiegi vabandusi – näiteks väidame, et me kasutame oma loodusvarasid, sest Jumal tahab, et me elaksime hästi. Ent sageli on meie valikute taga saamahimu ja isekus. Selle asemel peaksime tegutsema Jumala loodu heade hooldajatena.
Joshua Kyeremeh (Taani, Hovedstaden)