Taasleitud vägi

Ühel päeval astus mu kabinetti naine, kellel oli käes “Päevasõna” eksemplar. Naine oli pärit naaberriigist ja ta oli tulnud meie linna tööd otsima. Tema perekond oli rahalistes raskustes. Lisaks sellele oli tema kaks last surnud merel haruldases, ootamatus õnnetuses. Kui ta pere seda kaotust läbi elas, oli üks sõber andnud talle “Päevasõna” eksemplari.

“Päevasõna” oli olnud talle suureks õnnistuseallikaks, sest ta sai olla ühenduses teistega, kes olid raskeid aegu üle elanud. “Päevasõnast” sai esimene asi, mille ta igal hommikul kätte võttis; see andis talle jõudu uue päevaga silmitsi seista.

Naise lugu liigutas mind. Palju kordi olin ma “Päevasõna” või Piibli lugemise edasi lükanud, sest olin liiga hõivatud. See naine luges “Päevasõna” suure pühendumisega ja tuli minuga oma läbielamisi jagama, sest ta oli näinud ajakirja kaanel minu pilti. Temalt õppisin ma, et kuigi meil võib kõik hästi olla, januneme me ikkagi Kristuse armastuse järele nagu hirv veeojade järele.