Ei mingeid vabandusi, palun!
Lugege 2. Timoteose 3:14-17
Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind. (Jesaja 41:10)
Kui ma mõni aasta tagasi töökoha kaotasin, leidsin ma uue teises osariigis, linnas, kus elab mu naiseema. Kuni mu perekond valmistus elukohta muutma, elasin ma tema juures. Meie pere ei olnud aastaid kirikus käinud ja ma teadsin, et me peame tagasi minema. Mu naiseema õpetas täiskasvanute pühapäeva-kooli rühma ja oletas, et minagi lähen kirikusse. Ma tegingi seda.
Ma käisin mitmesugustes pühapäevakooli tundides ja mulle meeldis aruteludest osa võtta. Mulle meeldis Jumala Sõna paremini tundma õppida. Ühel päeval ütles õpetaja, et mina pean järgmisel nädalal õpetama. Kui ma tõin selgitusi, miks ma ei peaks seda tegema, jättis õpetaja abimaterjali laua peale ja lihtsalt lahkus klassist. Ma võtsin materjalid ja läksin koju.
Teisipäeva õhtuks oli ma kindel, et ei suuda õpetada ja ütlesin seda oma naiseemale. Ta vastas: “Hästi, võta nüüd mõni minut ja ütle seda Jumalale. Ja siis järgmisel pühapäeval ütle seda klassile.” Teades, et kumbki neist variantidest ei ole õige, hakkasin ma palvetama, paludes Jumalat juhtimist ja abi.
Kui nädal hakkas mööduma, helisesid mu peas Jesaja 41:10 sõnad. Kui saabus pühapäev, olin ma valmis rääkima sellest, mida Jumal oli mulle seoses pühakirjasalmiga näidanud. Ma õppisin sellest kogemusest, et Jumal volitab meid tegema just seda, mida tema tahab. Ja muuseas, nüüd teen ma koguduses jumalariigi tööd ja ka mu pere käib jälle kirikus.
Ma käisin mitmesugustes pühapäevakooli tundides ja mulle meeldis aruteludest osa võtta. Mulle meeldis Jumala Sõna paremini tundma õppida. Ühel päeval ütles õpetaja, et mina pean järgmisel nädalal õpetama. Kui ma tõin selgitusi, miks ma ei peaks seda tegema, jättis õpetaja abimaterjali laua peale ja lihtsalt lahkus klassist. Ma võtsin materjalid ja läksin koju.
Teisipäeva õhtuks oli ma kindel, et ei suuda õpetada ja ütlesin seda oma naiseemale. Ta vastas: “Hästi, võta nüüd mõni minut ja ütle seda Jumalale. Ja siis järgmisel pühapäeval ütle seda klassile.” Teades, et kumbki neist variantidest ei ole õige, hakkasin ma palvetama, paludes Jumalat juhtimist ja abi.
Kui nädal hakkas mööduma, helisesid mu peas Jesaja 41:10 sõnad. Kui saabus pühapäev, olin ma valmis rääkima sellest, mida Jumal oli mulle seoses pühakirjasalmiga näidanud. Ma õppisin sellest kogemusest, et Jumal volitab meid tegema just seda, mida tema tahab. Ja muuseas, nüüd teen ma koguduses jumalariigi tööd ja ka mu pere käib jälle kirikus.
Carl (Bud) Whipple (Tennessee)