Vanemas eas usklikuks saanud

Laulu 146 lugedes avastasin ma, et iga rida sellest laulust räägib minu vastu. Ma olen nüüd kuuekümne kahe aastane ja tulin kolm aastat tagasi Jumala juurde. Mu usk ei tulnud ootamatult, nagu mõned seda kogevad. Ma tegin pühendumise pikaajalise piiblikursuse jooksul. Selle kursuse alguses tundus kõik mulle igav, ma lausa sundisin end Piiblit lugema ja uurima. Ma olin juba valmis pooleli jätma. Aga Jumal kuulis mu koputust ja avas ukse (vaadake Matteuse 7:7). Äkki märkasin ma, et loodus on imeilus ja inimesed võivad olla sõbralikud. Ma hakkasin mõtisklema elu põhiväärtuste üle ja igatsesin rohkem teada saada.

Kui ma ükskord otsustasin, et püüan elada kristlasena, muutus kõik täielikult. Ma ei läinud enam tagasi oma vana elu juurde, ma käisin mööda tuttavat teed kodu poole. Väliselt oli mu elu samasugune nagu varem, aga sisemiselt tundus see kõik mulle täiesti uus.

Nüüd õpin ma seminari teisel kursusel. Veel enam, nüüd mõistan ma, kui palju aega ma olen oma elus kaotanud. Jah, mul on juba üks kõrgem haridus mu noorusajast, mis on aidanud mind läbi elu tulla. Nüüd aga olen ma hakanud rohkem mõtlema elu vaimulikule aspektile. Ma tunnen, nagu oleksin unest üles ärganud. Tänu olgu Jumalale!