Kuldõunad

Kodust eemal konverentsil olles leidsin ma end koos kahe töökaaslasega kärarikkast restoranist. Ruumis asuvast kuuest televiisorist kaikus hokimänguga seotud lärm. Lauanõud klirisesid ja rahvas hõiskas, kui kodumeeskond lõi värava. Kaootiline ümbrus mattis mind enese alla. Lisaks sellele ei suutnud üks kaastööline juttu lõpetada. Niipea kui me istet võtsime, hakkas ta pajatama aastaid kestvast konfliktist oma meheemaga. Tema tiraad lõppes sõnadega: “Ma ei kavatse temaga enam kunagi rääkida.”

Ma mõtlesin, kas ma peaksin talle kaasa tundma või vait olema. Ootamatult hakkas teine kolleeg rääkima. Ta lausus vaikselt: “Kas sa ei võiks oma meheemale andeks anda?” Tema küsimus üllatas mind. Tundus, et võistluse kära, klirisevad klaasid ja lärmakad õhtustajad haihtusid. Vaikus rippus meie kolme kohal. Hetkega oli vestlus muutunud tavalise asemel pühaks.

Ma imetlesin oma sõpra! Ümbrusest hoolimata ei kaotanud ta silmist seda, kes ta on ja kellesse ta usub. Sõnade pais ei suutnud teda häirida. Üheainsa küsimusega kutsus ta meid mõtlema valdkonnale, millega me kõik võitleme: andestamisele.