Lihtsalt vimka

Palju aastaid tagasi sõitsin ma ühel vihmasel õhtupoolikul naaberlinna pesapallivõistlust vaatama. Kui mäng oli läbi, sõitsin ma parklas läbi suure lombi ja pritsisin rühma inimesi märjaks. Ma tegin seda meelega, mõeldes, et see on lõbus – lihtsalt vimka. Ma kuulsin, kuidas üks naine hüüatas: “Minu uus kleit!” Teised hakkasid vihaselt reageerima. Nende raevu vältimiseks kihutasin ma kiiresti minema.

Ma ei nautinud seda vingerpussi, ma tundsin nii siis kui hiljem häbi. Kuigi ma olen Kristuselt nii selle kui muude pattude pärast andeks saanud (vaadake Efesose 1:7), tunnen ma seda vahejuhtumit meenutades ikka veel kahetsust ja süümepiinu. Kui ma saaksin, siis kirjutaksin või helistaksin neile inimestele, vabandaksin, paluksin andeks ja pakuksin hüvitust, näiteks maksaksin kinni nende rikutud riiete keemilise puhastuse kulud. Aga ma ei saa seda teha. Ma ei tea nende nimesid, ma isegi ei vaadanud neile korralikult näkku.

Sellest hoolimata on asju, mida ma saan teha. Ma saan Jumala abiga muutuda rohkem Kristuse sarnaseks. Ma võin olla teiste suhtes lahke ja tähelepanelik ning hoiduda pahatahtlikust ja solvavast käitumisest. Ja kui keegi teeb mulle halba või tekitab ebamugavust, siis saan ma meenutada, kui palju on Jumal mulle andeks andnud.