Ohked, mis on sõnadeks liiga sügavad
Lugege Rooma 8:18-27
Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. (Rooma 8:26)
Kui ma piki haigla külma, steriilset koridori kõndisin, tundsin, et mu perekond palub mind palvetada. Mida ma ütleksin? Kindlasti saaksin ma tugineda oma seminariõpingutele. Sellegipoolest teadsin ma, et see palve oleks hoopis teistsugune kui varasemad.
Kui ma ümber nurga vanaisa intensiivravipalatisse suundusin, olid sugulased juba seal. Nende näod olid magamatusest väsinud ja raske otsuse pärast kurbusepisaraist märjad. See õhtu pidi olema mu vanaisa jaoks viimane. Kui saabus aeg, et hakata torusid ja juhtmeid eemaldama, haaras igaüks meist enda kõrval seisva inimese käest kinni ja kõik vaatasid minu poole. Äkki tundus kogu mu koolitus väärtusetu.
Kuni ma õigeid sõnu otsisin, seisime vaikselt. Ma ei leidnud ühtegi. Mulle meenus Rooma 8:26 ja hakkasin selle sõnu valju häälega palvetama. Siis kuulsin ma oma peas helisemas Johannes Rutteri Reekviemi ilusat avateemat ja ma palvetasin selle sõnadega: “Kingi talle igavene rahu, Jumal, ja lase igavesel valgusel tema peale paista.”
Ma olen tänulik, et Jumala halastav kohalolu ei sõltu minu teadmistest ja võimetest. Ma olen küündimatu, aga Vaim aitab mind mu nõrkuses. Ma ei ole kutsutud üksi lohutust tooma või üksi halastust üles näitama, vaid pigem olema astja, mille kaudu Jumala armastus saab meid Püha Vaimu läbi puudutada. Ja see on parim, mida me saame olla.
Kui ma ümber nurga vanaisa intensiivravipalatisse suundusin, olid sugulased juba seal. Nende näod olid magamatusest väsinud ja raske otsuse pärast kurbusepisaraist märjad. See õhtu pidi olema mu vanaisa jaoks viimane. Kui saabus aeg, et hakata torusid ja juhtmeid eemaldama, haaras igaüks meist enda kõrval seisva inimese käest kinni ja kõik vaatasid minu poole. Äkki tundus kogu mu koolitus väärtusetu.
Kuni ma õigeid sõnu otsisin, seisime vaikselt. Ma ei leidnud ühtegi. Mulle meenus Rooma 8:26 ja hakkasin selle sõnu valju häälega palvetama. Siis kuulsin ma oma peas helisemas Johannes Rutteri Reekviemi ilusat avateemat ja ma palvetasin selle sõnadega: “Kingi talle igavene rahu, Jumal, ja lase igavesel valgusel tema peale paista.”
Ma olen tänulik, et Jumala halastav kohalolu ei sõltu minu teadmistest ja võimetest. Ma olen küündimatu, aga Vaim aitab mind mu nõrkuses. Ma ei ole kutsutud üksi lohutust tooma või üksi halastust üles näitama, vaid pigem olema astja, mille kaudu Jumala armastus saab meid Püha Vaimu läbi puudutada. Ja see on parim, mida me saame olla.
Charlie Overton (Tennessee)