Jumala värvikas loodu

Kui ma olin viieaastane, küsisin ma emalt, miks inimesed on erineva nahavärviga. Ema lausus mulle, et ta oli kiiresti palvetanud, enne kui hakkas mulle rääkima, et Jumal tahtis luua maailma nii ilusaks kui võimalik. Sellepärast täitis Jumal maailma viljaka pruuni maapinna, erekollase päikese, lumega kaetud mägede, süsimusta öötaeva ja lilledega, mis on värvirikkamad kui vikerkaar. Siis soovides, et inimolenditel oleks samasugune värvirikkus, lõi Jumal osa inimesi kollaseks nagu päikese, teised mustaks nagu öötaeva, kolmandad valgeks nagu lume ning veel osa pruuniks nagu viljaka maapinna.

Ma ei suuda enam rohkem selle loo üksikasju meenutada, aga ma mäletan alati selle sisu. Rohkem kui üks kord olen ma tänanud Jumalat, et õppisin juba lapsepõlves, et kõik loodu on ilus, ükskõik, kas ma vaatan öötaevasse või oma erineva kultuuri-pärandiga sõpru.

Kristluse üks armsamaid õpetusi on see, et rassist, kultuurist või ükskõik missugustest erinevustest hoolimata oleme me kõik Jumala lapsed. “Kõik ja kõikides on Kristus” (Kolossa 3:11). Me oleme kutsutud vastama üksteisele “kaastunde, lahkuse, alandlikkuse, tasaduse ja pika meelega” (12. salm). Veel enam, “aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side” (14. salm).