Miks me kardame?
Lugege Laul 27:1-14
Ja ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki.” (Matteuse 18:3)
Kui mu poeg oli nelja-aastane, meeldis meile üht mängu mängida. Poiss istus mu põlvedel, nägu minu poole. Ma hoidsin teda tugevasti kätest kinni ja hüpitasin kergelt. Siis tõusin ma tema kätest lahti laskmata püsti ja last ikka oma põlvedega toetades, kummardusin ma kergelt tema kohale, teda pea allapoole pöörates.
Ma mõtlesin, et ta võib kartma hakata, aga minu üllatuseks ta naeratas. Ma liialdasin veidi oma liigutustega, öeldes: “Ma arvan, et sa kukud.” Laps aga jätkas naermist.
Kui ma avaldasin oma üllatust hirmu puudumise üle, vastas poeg rahulikult: “Ma tean, et sa ei lase mul kukkuda.”
Milline usaldus! Ta oli täiesti kindel, et ma armastan teda ja hoian tal kõvasti kätest kinni. Miks ta peaks kartma?
Ma ei unusta kunagi poja sõnu. Jeesus rääkis lastest kindlal põhjusel. Meie, täiskasvanud, kardame olukordi, mis võivad meid alla suruda. Kui me aga hoiame kõvasti Jumala käest kinni, teades, et Jumal armastab meid, siis pole meil mingit põhjust karta.
Ma mõtlesin, et ta võib kartma hakata, aga minu üllatuseks ta naeratas. Ma liialdasin veidi oma liigutustega, öeldes: “Ma arvan, et sa kukud.” Laps aga jätkas naermist.
Kui ma avaldasin oma üllatust hirmu puudumise üle, vastas poeg rahulikult: “Ma tean, et sa ei lase mul kukkuda.”
Milline usaldus! Ta oli täiesti kindel, et ma armastan teda ja hoian tal kõvasti kätest kinni. Miks ta peaks kartma?
Ma ei unusta kunagi poja sõnu. Jeesus rääkis lastest kindlal põhjusel. Meie, täiskasvanud, kardame olukordi, mis võivad meid alla suruda. Kui me aga hoiame kõvasti Jumala käest kinni, teades, et Jumal armastab meid, siis pole meil mingit põhjust karta.
Elena La Puente (Argentina, Buenos Aires)