Õrnad südamed, hellad sõnad

Kui ma olin üheteistkümnene, käisin ma Claytil ta kodus külas. “Claytil on matemaatikaga raskusi,” ütles ta ema, “aga isa aitab teda. Ta tegigi oma viimase kontrolltöö paremini. Ma küpsetasin selle tähistamiseks šokolaadikoogi.” Ma olin hämmastunud. Minu jaoks oli tavaliste saavutuste eest kiitasaamine võõras.

Mu vanemad õpetasid mulle töö ja iga inimese väärtuse nägemise tähtsust, aga mõned kristlased minu kirikus reageerisid emotsionaalsetele vajadustele pehmema südame ja hellemate sõnadega kui oli meie kodus kombeks.

Samuti märkasin ma, et Maarja ja Marta loos kiitis Jeesus Maarjat, kes ei olnud kuigi töökas. Ta vajas vaimutoitu ja teadis, et Jeesus annab seda. Ta julges mässata kommete vastu, tegemata tööd, et maja küpseva leiva lõhnaga täita või oma õde aidata. Ma olen elanud seitsmekümne-aastaseks ja olen aeg-ajalt olnud nagu Marta, leides vigu inimestes, kes pole kuigi töökad. Ma mäletan ka okast hinges, kui mind kritiseeriti selle pärast, et ma aias töötamise või oma toa koristamise asemel lugesin või golfi mängisin. Ma palvetan, et saaksin abi olla rohkem Kristuse sarnane suhtumises nendesse, kelle väärtushinnangud ja eluviis minu omadest erinevad.