Pimeduses matkamine

Ma olin palju aastaid skaudijuht. Mulle meeldis õpetada poistele vabas õhus käitumist. Metsas ja maastikul elamisest ja seal liikumisest on palju õppida. Omada õiget varustust ja teada, kuidas seda kasutada tähendab tunda, missugune on erinevus soojas telgis magamise ja kogu öö külmas märjas magamisvarustuses lõdisemise vahel. Ma olen teinud mõlemat ja uskuge mind, palju meeldivam on olla soe ja kuiv.

Mõnikord sõitsime poistega ühte piirkonda laagrisse ja siis matkasime oma lõplikku laagripaika. Pidevalt unustas keegi midagi tähtsat autosse. Ja alati selgus alles pimeduse saabudes, et mõni vajalik mahaunustatud ese oli puudu.

Vajalikule esemele tuli alati parkimisplatsile järele minna... pimedas. Poistel tuli loota minu taskulambile. Selliste pimeduses toimuvate matkade järel adusin ma, et Jumala Sõna on midagi sellist nagu mu taskulamp. Jumal tõotas valgust mu teerajale – lihtsalt piisavalt valgust, et aidata mul astuda järgmised sammud sinnapoole, kuhu ma lähen. Mul on vaja teada, et Jumal juhib mind. Ma pean usaldama Jumalat. Ma pean meeles pidama, et Jumala arm on piisav kõigiks mu päevadeks.

Täna ja iga päev on Jumal pühakirjasõnade kaudu “mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.”