Tuhkapäev

See kirjakoht Jeremija raamatust meenutab mulle, kui lühike võib meie mälu olla. Pöörde ajal räägib Jeremija Issanda nimel oma rahvaga. Aga enne Jeremijale sõnumi andmist käsib Jumal prohvetit: “Kirjuta see kõik raamatusse.” Kas tõesti unustaksid inimesed neid vägevaid lootusesõnu, mille nad sellise sügava kurvastuse, hirmu ja valu ajal saavad?

Ent rahu ja õitsengu ajal unustame kiiresti mineviku-katsumused. Selline unustamine on siiski ohtlik, sest see lubab meid mõelda, et oleme iseseisvad ja suudame oma elu juhtida. Mõnikord võime ka meeleheite ja kannatuste ajal unustada lootuse ja Jumala kinnituse, et meie praegune olukord ei tähenda lõppu.

Paastuaeg tuleb igal aastal ajana, mis aitab meid meenutada. Me mõtleme oma Jumalale, kes teab Kristuse kaudu, mida tähendab kannatada ja kes tuleb meile me kannatustes lootust pakkuma. Jüngriks olemine tähendab meeles pidada, et järgida Jumalat on kuulda kannatuste nuttu ja pakkuda lootust, mida saab ainult Jumal tuua, meeles pidada, et rahu ei ole midagi sellist, mida me iseseisvalt saavutame. Las käesolev paastuaeg olla igaühele meist selline aeg.