Küündimatus

Paastuaeg toob meid rohkem kui mingi muu aeg kirikukalendris silmitsi patuga. Kuigi mõnel meist võib olla raske ennast patuseks pidada, ütles Paulus julgelt: “Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.” Keegi meist ei ole säästetud patusüüst, sest me kõik oleme pannud maksma oma tahet Jumala vastu.

Patt hoiab meid nii tugevasti kinni, et meil ei ole jõudu oma tegude või otsuste läbi patust välja murda. Patt on alati meie ees ning see on tohutu ja möödapääsmatu. Me ei saa selle eest ära joosta või peitu minna või seda eitada. Kui me võrdleme ennast teistega, siis võime end tunda vooruslikena, aga me ei ole paremad ega halvemad kui meie ligimesed. Ent teine võrdlus on siiski suurem ja tähtsam.

Paastuajal ei võrdle me ennast oma ligimestega, vaid Kristusega ja sellega, mida Jumal meie jaoks tahab. Iga kord, kui me ei suuda armastada nii, nagu Kristus meid õpetas, teeme pattu. Paastuaeg aitab meid näha ennast patustena ja ülestõusmispühad toovad meile rõõmusõnumi, et Kristus lunastab meid sellest patust.