Rööbastest välja

Üks suure lumesaju ja tugevate tuultega talvetorm vaevalt lõppes, kui juba algas järgmine, mis jättis meid kodusteks ja tänavate puhastamist ootama. Need, kes elasid linnas, võisid nautida lühikest hingetõmbust oma tavalisest rutiinist, aga siin farmis pidime karjale toitu hankima. Tundus, et meie kodust kilomeetri kaugusel karjamaal viibivad hobused ei ole kuigi kaugel, kuni ma pidin neile viima sööta mööda teed, mis oli lumehangede tõttu nähtamatuks muutunud. Minu õnneks oli keegi enne mind seda teed läbinud ja “murdnud sisse teeraja”, mis jättis maha kitsad, libedad rattarööpad.

Neid mööda vaevaga liikudes ja palvetades: “Issand, hoia mind rööbastes” adusin ma, et tegelikult vajan ma vaimulikult, et Jumal teeks minu heaks vastupidist. Ma olin vaimulikes rööbastes. Ma ei olnud valmis uute väljakutsetega silmitsi seisma. Ma olin sageli palunud, et Issand mitte ainult ei hoiaks mind ebameeldivates läbielamistes turvaliselt, vaid ka hoiaks mind ebameeldivustest eemal.

Rattarööpad on lumetuisus turvaline koht, aga meie vaimulikus elus võivad rööpad olla meie osaduse jaoks Kristusega ohtlikud. Matteuse 14. peatükk räägib meile, et Peetrus usaldas Jeesust piisavalt, et tormi ajal paadist välja astuda. Ka meie saame usaldada Jumalat piisavalt, et tulla välja rööbastest, mis takistavad meid ustavamalt ja külluslikumalt elada.