Alati kodus

Kui keegi küsib meie poegadelt, kust nad pärit on, siis pole neil kiiret ja lihtsat vastust. Seda sellepärast, et nende isa töö nõudis, et me iga paari aasta järel koliksime – Hawaiilt Californiasse, siis Texasesse, edasi Virginiasse ning veel mitmesse kohta. Meil ei ole tõepoolest ühtki kohta, mida võiksime oma kodulinnaks nimetada.

Sellegipoolest tundsime me igal pool Jumala ligiolu, leides oma tõelise ja püsiva kodu kaasusklike seas. Koguduste hooned ja suurused ning jumalateenistuse vormid varieerusid ning kohalikud keele-eripärad ja aktsendid muutusid. Ent need erinevused olid väikesed võrreldes ühise sidemega, mida me jagasime. Osadus, mida me leidsime Jumala rahvaga, on andnud meile kindlust, mugavust ja turvalisust igal pool, kus oleme elanud.

Tundub, et ühiskond oma pidevate muutustega asukohas, töökohtades, tervises, rahaolukordades ja perestruktuurides on liikuvam kui kunagi varem. Vähestel õnnestub elada kaua ilma mõne suure elumuutuse ja stressita, mis sellega kaasneb. Nagu Iisraeli rahvas kõrbes ekseldes võime meiegi tunda, et oleme võõrad selles maailmas. Milline lohutus on teada, et Jumala armastus on alati meiega!