Jookske natuke

Kui meie poeg oli umbes kuueaastane, siis jäi ta mõnikord poest kodu poole tulles seisma ja ütles: “Issi, ma ei jaksa enam käia.” Mina aga vastasin: “Siis võid natuke joosta.” See oli üks neist tüüpilistest ebaloogilistest vastustest, mida laps mõnikord täiskasvanult saab. Kui olla aus, siis ütlesin ma seda selleks, et teda hämmeldusse ajada. Ent minu üllatuseks sai poeg tempot muutes energia tagasi ja ta ei olnudki enam väsinud.

Mõnikord kaotame me kogu oma energia lihtsalt sellepärast, et peame kinni kindlast tempost. Me toome oma ellu teatud rutiinid, tegutsedes vastavalt harjumustele. Sellepärast imetlengi ma halvatut selles Markuse evangeeliumi loos. Kui Jeesus käskis tal püsti tõusta ja kõndida, oli tal julgust seda teha. Jeesus käskis halvatul mitte ainult muuta tempot, vaid teha midagi, mida ta ei olnud harjunud tegema.

Usus kindel olemine nõuab meilt, et me oleme valmis kuulama Jumala häält, kes kutsub meid oma harjumusi muutma, tegema midagi sellist, mida me ei ole varem teinud ja sisenema valdkondadesse, mida me ei oleks iial ette kujutanud. Selline tempo muutmine nõuab julgust. Aga “ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda” (1. Tessaloonika 5:24).