Esinemist pole vajagi
Lugege Johannese 1:14-17
Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale. (Johannese 1:16)
Mu tütretütred pidid klassikalises balletis võistlema. Ent enne etendust öeldi meile, et viie-aastaste rühm peab esinema individuaalselt. Tüdrukud tulid üksteise järel lavale. Siis oli number viienda kord esineda. Muusikaks oli “Mina ja mu karumõmm”. Aga tüdruk ei tulnudki lavale. Selle asemel kuulsime teda nutmas.
Hiljem rivistati kõik tantsijad lavale. Meie heameeleks sai iga tüdruk lindi küljes medali, kaasa arvatud number viis, kes kahvatuna ja pisarais klammerdus oma mängukaru külge. Me ei näinud enam pisaraid, vaid hoopis vesist naeratust.
“See on nagu arm,” mõtlesin ma. Meil ei ole vaja esineda, meil ei ole vaja Jumala heakskiitu ära teenida. Arm on Jumala pälvimata armastus. See on tõeline kingitus, Jumala armastuse tasuta väljendus.
Hiljem rivistati kõik tantsijad lavale. Meie heameeleks sai iga tüdruk lindi küljes medali, kaasa arvatud number viis, kes kahvatuna ja pisarais klammerdus oma mängukaru külge. Me ei näinud enam pisaraid, vaid hoopis vesist naeratust.
“See on nagu arm,” mõtlesin ma. Meil ei ole vaja esineda, meil ei ole vaja Jumala heakskiitu ära teenida. Arm on Jumala pälvimata armastus. See on tõeline kingitus, Jumala armastuse tasuta väljendus.
Dorothy O’Neill (Lõuna-Austraalia)