Avatud tervenemisele

Sõbrad ütlesid, et mu ootamatu haigus oli allergiline reaktsioon, aga tegelikult ma ei uskunud neid, sest mul ei ole kunagi allergiat olnud. Kui mul tõusis kõrge palavik ja ma suutsin vaevalt liikuda, anusin ma abikaasat, et ta viiks mind haiglasse. Ma mäletan, et ütlesin: “Ma arvan, et mul on mingisugune allergia.”

Haiglapersonal tegi põhjuse kindlaks ja andis arstiabi, mis leevendas mu kehalist kurnatust. Hiljem turgatas mulle, et kuni ma ei tunnistanud oma probleemi, oli võimalik väga vähe ära teha, et mind sellest päästa. Ma pidin olema avatud ravile, mis mu seisundit leevendas.

Midagi sarnast kehtib ka meie kui patuste suhtes. Kuni me ei tunnista, et oleme pattu teinud, ei saa me kunagi avada oma südant vastu võtma Jumala andestavat armu, mis on patu ravim. Meie pastor ütles kunagi: “Ainult pärast seda, kui me tunnistame, et oleme patused, saame vastu võtta Jumala armu, mida ta pakub meile meie pattude raviks.”