Lootuse tasu

Innuka amatööraednikuna asusin ma meie uue maja ümber olevat suurt õue korrastama. Vihma sadas kasinalt ja peaaegu viis aastat püüdsin ma kuumas, kuivas kliimas ning äärmiselt kehvades pinnasetingimustes juurvilju ja lilli kasvatada. Sageli tundsin ma, et teen tühja tööd. Selle, mida tohutu kuivus ei suutnud hävitada, sõid ära ja trampisid mudasse hulkuvad loomakarjad. Lõpuks olin ma sunnitud loobuma oma rikkaliku aia unistusest ning panin taimed pottidega maja sisse ja eesrõdule.

Ühel päeval vaatasin ma mõtlikult köögiaknast välja pruuni rohututi poole meie aias. Oma üllatuseks nägin ma üksikut erepunast lille lehtedeta rootsu küljest välja tulemas. Hibiskipõõsas, mille kastmisest ma olin ammu loobunud, mõeldes, et see on surnud, oli mingil moel üksiku õie välja sirutanud. See oli ilus ja julgustav vaatepilt! Tõeline lootusesümbol!

Sellest ajast peale olen ma tihti mõelnud sellele hibiskipõõsale ja võrrelnud seda eluolukordadega, milles me kaldume alla andma: purunenud abielu, mässumeelne laps, ummikus töö. Ent sellegi-poolest annab Jumala Sõna meile kinnituse, et isegi nendes lootusetuna näivates olukordades võime loota, et ühel päeval hakkab meie olukord – nagu mu hibisk – uuesti õitsema.