Pimedusest valgusesse
Lugege Johannese 1:1-18
Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. (Johannese 12:46)
Ma olin tollal 4-aastane, aga see on siiski üks mu kõige ilmekamaid mälestusi. Mu perekond külastas Püha nädala ajal koos paljude teiste inimestega Jordani Läänekaldal asuvat palverändurite objekti Raaheli hauasammast. (Vaadake 1. Moosese 35:19-20.) Kui rahvahulk hauakivi poole voogas, piiras mind mitmest küljest ümber pimedus. Kui me kivile lähenesime, püüdis inimmass mind eemale rebida, kuid ema käe tugev haare hoidis meid koos. Ma karjusin appi ning isal õnnestus minuni jõuda ja tõsta mind pimeduse kohale, sinna, kus ma nägin valgust. Isa kandis mind turjal, kuni me olime rahvahulga keskelt vabanenud ja ta võis mind turvaliselt maha panna.
Meie ristiusk õpetab meid lootma isegi pimeduse ajal. Kui Jeesus löödi risti, siis tundus, nagu oleks pimedus võitnud. Ent hauakamber ei olnud lõpp. Jeesuse ülestõusmisega võitis valgus pimeduse. Mõnikord tundub, et pimedus saavutab meie üle võidu, aga kui me appi hüüame, tõstab Jumal meid pimedusest kõrgemale, et saaksime valgust kogeda.
Meie ristiusk õpetab meid lootma isegi pimeduse ajal. Kui Jeesus löödi risti, siis tundus, nagu oleks pimedus võitnud. Ent hauakamber ei olnud lõpp. Jeesuse ülestõusmisega võitis valgus pimeduse. Mõnikord tundub, et pimedus saavutab meie üle võidu, aga kui me appi hüüame, tõstab Jumal meid pimedusest kõrgemale, et saaksime valgust kogeda.
Gordon Paul Page (Illinois)