Väikelapse sammud

Mu üheaastane tütar õppis hiljuti kõndima. Tema esimesed sammud valmistasid mulle tohutut rõõmu. Ma sirutasin käed, et teda vastu võtta, ja ta tormas rõõmsalt mu embusesse. Tütre uute sammude omandamine nõudis aega ja ta komistas sageli. Iga kukkumine pani mind võpatama, aga ma aitasin ta jalgadele ja julgustasin uusi samme astuma. Lapsevanemana teadsin ma, millise vabaduse käimine talle annab.

Minu teekond koos Kristusega on samasugune. Kui ma hakkasin koos temaga käima, olin ma oma uuest avastusest vaimustuses. Mu südames valitses kerge tunne ja Jeesuse poole liikumise vaimustusest suutsin ma vaevalt jooksmisest hoiduda. Olles päästetud, mõtlesin ma, et mu elu saab olema kerge, et Kristuse järgijana liigun ma vabalt ja ei komista ega kuku kunagi. Seda Jumal meile ei tõota. Jumal teab, et me väsime ja mõnikord kahtleme oma usus, kuid Jumal ühtlasi kinnitab meid. Kui me jätkame Issanda poole liikumist, sirutab Jumal käe, et meid toetada ja juhib meid tagasi meie ette pandud teele. Hea vanemana teab Jumal vabadust, mis on meie ees.