Külalislahkus

Ma sõitsin Lõuna-Indiasse lühikesele misjonireisile. Me õppisime kohalikus keeles mõned väljendid ja siis asusime inimestega kohtudes paarikaupa neid sõnu kasutama. Mu kaaslane ja mina nägime maja ees istuvat meest. Me püüdsime uusi väljendeid kasutades vestlust alustada, mida võiks tõlkida umbes nii: “Tere. Mina olen Nola ja tema on John. Me püüame teie keelt õppida, aga me ei oska seda kuigi palju.” Mees oskas inglise keelt ja kutsus meid oma majja. Ta perekond valmistas meile süüa ja juua ning ta veetis meiega tunni, aidates meid erinevaid sõnu õppida. Me olime nende külalislahkusest rabatud, olime ju teistsugusest kultuurist ja usust pärit võõramaalased. Huvitav, kui keegi teisest riigist pärit inimene oleks minu uksele koputanud, kas ma ise oleksin olnud sama lahke?

Mõnikord külalislahkust alahinnatakse, aga see on algkiriku aegadest olnud tähtis teenimine. Üks algkristlastest, Gaius, võttis rändavaid misjonäre vastu ja sellega aitas nende tööle kaasa. Diotrephes oli rohkem huvitatud oma positsioonist kirikus. Ta mitte ainult ei jätnud misjonärid vastu võtmata, vaid ka püüdis teisi takistada seda teha. Kumba eeskuju me järgime?