Lumeinglid

Michiganis üles kasvades ootasin ma talvel lund. Ma panin ennast soojalt riidesse, läksin välja karge õhu kätte ja tegin lumeingleid. Siis tulin ma tagasi sooja kööki. Kuum šokolaaditass soojendas mu külmi sõrmi. Milline rõõm! Ent kaheksa-aastaselt jäin ma lastehalvatusse ja ma ei tohtinud enam külma kätte minna. Paljud ustavad perekonnad ja sõbrad palvetasid mu eest ning ma tervenesin piisavalt, et sain käia kirikus, lõpetada kolledži, abielluda, töötada kolmkümmend aastat, kasvatada üles kaks toredat last ning armastada oma lapselapsi ja nendega mängida.

Viimastel aastatel on lastehalvatus piinanud mind uue nõrkusega. Kui ma hakkasin nägema, kuidas mu jõud ja vastu-pidavus vähenevad, muutus mu lootus võbisevaks küünlaks ja kannatus kahanes. Ent ma jätkasin ustavalt palvetamist. Oma meeleheites palvetades ja enesehaletsust tundes hakkasin ma pikkamööda kogema Jumala armastust ning tundma suuremat lootust. Tundus, nagu oleks Jumal mulle öelnud: “Ma kallan sinu peale rikkalikku ja ohtrat armastust ning täidan sinu klaasi ääreni, et sa ei tunneks janu.” Ma ei suuda kõike, näiteks ma ei talu külma, aga nüüd näen selgesti, mida ma suudan. Ma suudan armastada ja naerda, Jumalat ülistada ja tänada ning palvetada, laulda ja teenida – ja veel palju muudki.