Jõululaupäev

Mul on meeles mu ema viimane jõululaupäev. Ma olin kogu päeva tema juures haiglapalatis ja peale õhtust jumalateenistust tulid ka mu sõbrad haiglasse. Üks neist võttis välja oma kitarri ja me laulsime “Püha ööd”. Mu ema, kes ei olnud mitu päeva rääkinud, hakkas selgelt kaasa laulma. Hämmastunult jätkasime laulmist, lauldes nüüd “Üks roosike on tõusnud”. Mul on meeles rahu mu ema näol, kui me kogunesime ta haiglavoodi ümber ning laulsime meie Issanda Jumala tulekust.

Nendele, kes vanema, lapse, õe, venna või hea sõbra kaotust leinavad, ei ole antud jõulurõõmu. Tühja koha vaatamine laua ääres valmistab kujuteldamatut valu. Valu on sügav ning ei möödu alati kiiresti. Ent advendi tähendusesse uskumine ja selle mõistmine võib tuua rõõmu meeleheite keskele. Valu ei jää tulemata, kuid tuleb ka rõõm. Ma leian Kristuse tulekust rõõmu isegi siis, kui vaatan diivanit, millel mu emale meeldis igal jõulu-pühal istuda.

Rõõm tuli meile väikese lapse sünniga ja rõõm tuleb tagasi. Advendi ajal tähistame Jeesuse lihakssaamist, ülestõusnud Kristuse tagasitulekut täies hiilguses ja Kristuse pidevat kohalolu meie elus.