Surnud tsoonid

Mõni aasta tagasi plaanisin ma külastada oma maapiirkonnas elavaid sõpru. Ma arvestasin oma kohalejõudmise aega ja ütlesin neile, et kui ma hakkan nende majale lähenema, siis helistan mobiiltelefoniga. “Tore,” olid nad nõus. “Aga ära proovi helistada, kui sa üle Mississippi jõe silla sõidad. Sealt ei saa ühendust, sest see on tõeline surnud tsoon.”

Hiljuti uurisin ma oma palveelu. Jumala sõna tõe üle mõtiskledes adusin ma, et mu palveelus on “surnud tsoonid”. Need on piirkonnad, mida ma ei taha Jumala ette tuua, sest tegelikult ma ei taha, et Jumal mind muudaks. Võib-olla on see väike halb harjumus, mida ma meelsasti naudin või ma kardan, et võitlus konkreetsest patust ülesaamise pärast, isegi Jumala väega, oleks mulle sellel hetkel liiga suur väljakutse. Siis jään ma oma patueluga rahule, öeldes endale, et ma palun Jumalat sellega hiljem tegeleda. Kuna ma ei soovi pöörata neid eluosi Jumala tervendava väe hoolde, on mu suhtlemine Jumalaga takistatud – mitte ainult selles valdkonnas, vaid ka kogu minu palveelus. Kui ma toon need “surnud tsoonid” palvemeelselt Jumala kätte, saan ma puhtaks ja uueks.