Laupäev

Kui ma olin kuueaastane, jättis me isa meid maha. Ma ei tundnud kunagi, et mu isa oleks meid toitnud, kaitsnud või oma sõna pidanud. Ta võis lubada mu õdedele ja minule, et tuleb laupäeval meid vaatama, aga ta ei ilmunud kunagi kohale. Ma mäletan, et kui me olime täiskasvanud, leppisime temaga üheks laupäevaks kokku “kohtamise”, et meie sünnipäevade puhul välja õhtustama minna. Me kõik panime ennast pidulikult riidesse ja nagu te võite arvata ... ta ei ilmunud kohale. Kehva suhte tõttu oma maapealse isaga oli mul raske olla osaduses Jumala kui oma taevase Isaga.

Ma uskusin, et Jumal päästaks mind, aga imestasin: “Kas Jumal kannab mu eest hoolt, kui ma olen armas? Kas Jumal kaitseb mind nende eest, kes teeksid mulle haiget, või minu enda eest, kui ma teen halbu otsuseid? Kas Jumal “tuleb mind laupäeval vaatama”?”

Oma kristliku teekonna jooksul olen ma hakanud mõistma, et minu isa on mu isa – Jumal on mu Jumal. Ma võin usaldada oma võidud, katsumused ja pisarad oma Looja kätte. Ja ma tänan Jumalat võimaluse eest elada ülirohket elu. (Vaadake Johannese 10:10.)