Nagu juuretis

Noor mees, keda ma hästi tundsin, andis oma elu Kristusele ja temast sai innukas piiblilugeja. Nagu paljudel kristlastel, oli temalgi raskusi mõne Jeesuse räägitud tähendamissõnaga. Tal oli raske mõista tähendamissõna haputaignast (juuretisest). Tema arvates kõlas sõna “haputaigen” negatiivselt, sest seda ei saa süüa. “Ma ei saa sellest aru,” ütles ta, “sest Piibel ütleb samuti: “Maitske ja vaadake, et Issand on hea” (Laul 34:9) – juuretis aga ei ole hea!”

Ma sain teda aidata, selgitades, et juuretis on vajalik selleks, et leib oleks õhuline ja maitsev. Samuti rääkisin ma talle Teisest maailmasõjast, kui Norra oli okupeeritud ja toidupoodidest oli võimatu pärmi osta. Ma rääkisin talle, et mu ema tegi ise juuretist, mida taignasse panna. Ta võttis sõmerat rukist ning segas selle sisse leiget vett ja veidi suhkrut. Mõne päeva pärast hakkas segu käärima ja muutus teatud liiki pärmiks. Siis võttis ta tüki seda kodus tehtud pärmi ja pani taigna sisse. Tulemuseks olid ilusad, maitsvad leivapätsid, mis püsisid kaua aega pehmed.

Jeesus ütles, et me peaksime olema selle sarnased, nagu haputaigen oma ligimeste seas, et saaksime levitada oma usku Kristusesse.