Laupäev

¹Kes Kõigekõrgema kaitse all elab
ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
²see ütleb Issandale:
„Sina oled mu varjupaik
ja mu kindel mäelinnus,
mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
³Sest tema kisub su välja
linnupüüdja paelust,
hukkava katku käest.
⁴Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind
ja tema tiibade all sa leiad varju;
tema tõde on kilp ja kaitsevall.
⁵Ei sa siis karda öö hirmu
ega noolt, mis päeval lendab,
⁶ei katku, mis rändab pilkases pimedas,
ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
⁷Langegu tuhat su kõrvalt
ja kümme tuhat su paremalt poolt,
sinu külge see ei puutu.
⁸Aga sa vaatad oma silmaga ja näed,
kuidas kätte makstakse õelatele.

⁹Sest sina, Issand,
oled mu varjupaik!
Kõigekõrgema oled sina, mu hing,
võtnud oma eluasemeks.
¹⁰Ei taba õnnetus sind
ega lähene häda su telgile.
¹¹Sest tema annab oma inglitele
sinu pärast käsu
sind hoida kõigil su teedel.
¹²Kätel nad kannavad sind,
et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
¹³Sa astud üle lõvide ja rästikute,
noored lõvid ja lohed sa lömastad.

¹⁴„Et ta minusse on kiindunud,
siis ma päästan tema;
ma ülendan tema,
sest ta tunneb minu nime.
¹⁵Ta hüüab mind appi
ja ma vastan temale;
mina olen ta juures,
kui ta on kitsikuses,
ma vabastan tema
ning teen ta auliseks.
¹⁶Pika eaga ma täidan tema
ja annan temale näha oma päästet.”