Neli sammu rõõmuni
Lugege 1. Johannese 1:8-10
Issand… on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele. (2. Peetruse 3:9)
Ma olen vana mees, varsti saan ma kaheksakümne seitsme aastaseks. Mind ristiti üle kuuekümne aasta tagasi. Vaikse tunni ajal palun ma Jumalat, et ta aitaks mind kasvada minu osaduses Kristusega.
Usus kasvamiseks on mul neli sammu: teadlikkus, ülestunnistus, meeleparandus ja andeksandmise vastuvõtmine. Nende sammude järgi käimine on toonud mulle rõõmu. Kõigepealt sain ma teadlikuks vaimsest ja emotsionaalsest patust, milles ma olin nii kaua elanud, et enam ei märganudki seda, kui ma oma vaimulikku elu vaatasin, püüdes mõista, mida Jumal minult ootab. Ma olin mõnevõrra šokeeritud, et ma ei olnud sellega varem tegelnud. Aga kui ma olin selle murettekitava olukorra üle mõtisklenud, adusin ma, et pean selle Jumalale üles tunnistama – ja ma tegingi seda.
Kui ma olin selle palves Jumalale üles tunnistanud, mõistsin ma, et pean selle vaimse ja emotsionaalse patu hülgama. Ma parandasin meelt ning otsustasin teha oma vaimses ja emotsionaalses käitumises 180-kraadise pöörde. Siis palusin ma Jumalat, et ta aitaks mind mu uue pühendumise tõeks teha. Isegi kui ma uskusin, et Jumal on mulle andeks andnud, pidin ma selle andekssaamise Jumala armastuse ja armu väljendusena vastu võtma. Minevikku pikkamööda vabaks lastes täitusin ma rõõmuga. Tänu Jumalale!
Usus kasvamiseks on mul neli sammu: teadlikkus, ülestunnistus, meeleparandus ja andeksandmise vastuvõtmine. Nende sammude järgi käimine on toonud mulle rõõmu. Kõigepealt sain ma teadlikuks vaimsest ja emotsionaalsest patust, milles ma olin nii kaua elanud, et enam ei märganudki seda, kui ma oma vaimulikku elu vaatasin, püüdes mõista, mida Jumal minult ootab. Ma olin mõnevõrra šokeeritud, et ma ei olnud sellega varem tegelnud. Aga kui ma olin selle murettekitava olukorra üle mõtisklenud, adusin ma, et pean selle Jumalale üles tunnistama – ja ma tegingi seda.
Kui ma olin selle palves Jumalale üles tunnistanud, mõistsin ma, et pean selle vaimse ja emotsionaalse patu hülgama. Ma parandasin meelt ning otsustasin teha oma vaimses ja emotsionaalses käitumises 180-kraadise pöörde. Siis palusin ma Jumalat, et ta aitaks mind mu uue pühendumise tõeks teha. Isegi kui ma uskusin, et Jumal on mulle andeks andnud, pidin ma selle andekssaamise Jumala armastuse ja armu väljendusena vastu võtma. Minevikku pikkamööda vabaks lastes täitusin ma rõõmuga. Tänu Jumalale!
Fred Cloud (Tennessee)