Kollase triumf

Väike probleem algas kirikus siis, kui me värvisime meie tasuta riietehoiu erekollaseks. Me olime kõik nõus, et see nägi üsna ilus välja. Ühel päeval just enne jumalateenistust astus üks naine eeskojas minu juurde ja lausus: “Me oleme omavahel rääkinud ja mõtleme, et sinu tööruum näeb välja veidi sünge.” Siis märkasin ma hiljem, et kui päikesevalgus langes teatud nurga all kiriku sissepääsu kõrvale seinale, tõi valgus esile mustuseplekke ja sõrmejälgi ning ma otsustasin, et tõstan selle küsimuse järgmisel vanemate kogu koosolekul üles. Kõik oli paistnud korras, kuni see üks ruum värviti kollaseks. Nüüd oleme valmis kogu maja ilusaks tegema.

Ma mõtlen, et just nii toimibki pühadus. Tavaliselt kirjeldatakse “pühadust” kui pikale reeglite ja korralduste nimekirjale allumist, aga mina arvan, et see algab siis, kui Jumal alustab meie sees uut tööd. Jumal loob meie elus väikest, kuid märgatavat ilu ning selle tulemusena hakkavad meie tavalised rutiinid paistma üksluised ja värvitud. Jumal on tõstnud meie ootuseid. Me ei rahuldu enam sõjalaeva halli värviga, me tahame kollasemat. Kui see uus loodu kasvab meie sees, näeme me maailma viletsust ja leiame end käiseid üles käärimas ja selle jaoks midagi tegemas. Me tahame, et kogu loodu kogeks head tööd, mida Jumal on meie sees teinud.