Varjupaik

Hiljuti veetsime koos sõpradega nädalalõpu elevantide varjupaigas, mis on turva- ja rehabilitatsioonikoht spetsiaalselt nendele loomadele, kelle jahimehed on orvuks jätnud, kes on ettearvamatu käitumise tõttu karja juurest eemaldatud või päästetud keskkonnast, kus neid halvasti koheldi. Nagu inimesed, on ka elevandid perekesksed ja nende karja hulgast eemaldamine on väga traumaatiline. Varjupaiga eesmärk on kõigepealt luua nende suurte, õrnade loomade jaoks uued perekonnad ja siis mõne aasta pärast viia nad tagasi nende loomulikku keskkonda. See aeglane ja töörohke protsess nõuab kannatlikkust.

See elevantide varjupaiga külastus pani mind taas mõtlema “varjupaiga” tõelisele tähendusele. Me kasutame seda sõna sageli viitamaks konkreetsele paigale, kuid ma arvan, et sellel on ka vaimulik tähendus. Kirikud saavad varjupaikadena luua uue perekonna, pidevalt uusi liikmeid vastu võttes ja nende eest hoolitsedes. Ent liiga sageli on meie varjupaigad lihtsalt kõlblikuks muudetud kohad, kus me saame igal pühapäeval ennast mõne tunni jooksul mugavalt tunda.

Orvuks jäänud, halvasti koheldud ja alandatud inimesi turva- ja hooldekodudesse vastu võttes saame me muuta oma kirikud tõelisteks varjupaikadeks.