Meie karjane Kristus

Ühel varahommikul jalutasin ma mööda külavaheteed, nautides suvepäikese eelset jahedat õhku. Äkki kuulsin ma enda kõrval oleval karjamaal sahistamist. Ma piilusin pimedusse ja nägin võib-olla saja lamba ähmaseid piirjooni. Ilmselt pidasid lambad mind eksikombel oma karjaseks ja otsustasid mulle järgneda. Ma kõndisin mööda teed ja lambad liikusid karjamaal minu kõrval, kuni tara nad peatas. Nad nägid mind, kuid ei saanud enam mulle järgneda. Oma jalutuskäiku jätkates kuulsin ma, kuidas nende kaeblik määgimine jäi järjest vaiksemaks.

Piibel võrdleb meid sageli lammastega. Nagu lambad, võime meiegi teelt eksida, järgnedes kellelegi, kes ei ole meie karjane. Nagu lambad, võime meiegi tundmatule territooriumile sattudes kergesti hirmu tunda. Nagu lambad, vajame meiegi karjast, kes meid juhib, kaitseb ning viib hingamisveele ja haljale aasale.

Kristus on meie karjane. Ta ei lähe meie juurest minema, jättes meid meeleheitesse ja segadusse. Ta ei oota, et meie tuleme tema juurde, vaid ta tuleb ise meie juurde ja õpetab meile Jumala omadusi: headust, kaastunnet ning vaprust õnnetusega kokku puutudes. Jeesust kuulates leiame me oma tee.