Jumala emasüda

“Emme!” Mu tütre kesköine tihkumine raputab mind unest üles. Teda vaevab jälle gripiviirus, mis ei jäta teda isegi öösel rahule. Lapse nutt äratab mu unises südames kaastunnet ning ma kasutan tema rahustamiseks oma kõige õrnemat puudutust ja hellemat häält. Ma silitan õrnalt ta juukseid. “Jää nüüd uuesti magama,” ütlen ma tasaselt. “Kõik on korras.” Laps ohkab rahulolevalt ja sulgeb silmad.

Taas oma voodis olles meenub mulle väljend: Jumala emasüda. Ma olen seda väljendit ka varem kuulnud, kuid täna öösel mõistan ma seda uuel viisil. See tähendab, et ma ei ole üksi. Mõnikord tunnen ma end üksi. Kui ma ise olen gripis või ärkan halva unenäo peale pimeduses üles, igatsen ma oma ema kohalolu ja abi järele. Ma vajan teda ikka veel, kuigi ma olen kolmekümne viie aastane ja juba aastaid tema kodust lahkunud. Ma arvan, et vajan alati tema erilist armastust ja kaitset. Mind lohutab mõte, et kuigi mu maapealne ema ei ole täna öösel mu voodi kõrval, kuulatab emasüdamega Jumal mu nuttu. Jumal sosistab: “Jää nüüd uuesti magama. Kõik on hästi. Ma olen siin.”