Isegi kriisis
Lugege Laul 46:1-11
Minu ootust ja lootust mööda, et ... Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi. (Filipi 1:20)
Ühel õhtul tulime abikaasaga rõõmsas meeleolus koduosaduse koosolekult koju. Me läksime meie kodupiirkonda suunduva bussi peale. Äkki sundis üks relvastatud mees bussijuhti marsruudist kõrvale kalduma. Alguses mõtlesin: “See on noor mees, ma tulen temaga toime.” Kui ma aga püsti tõusin, märkasin ma, et ta ei ole üksi. Bussis oli veel kuus relvastatud meest. Üks neist lõi mulle relvapäraga vastu pead ja ma kukkusin maha.
Mehed liikusid mööda vahekäiku edasi ja röövisid reisijatelt nende asjad. Need, kes vastu hakkasid, said kõvasti peksa. Naised karjusid ja mehed tundsid kabuhirmu. Mitte keegi ei tulnud meile appi.
Lõpuks peatasid nad bussi ja kadusid. Me adusime, et kõik meie asjad olid läinud: käekotid, rahakotid, mobiilid, sülearvutid ja muu. Ma pöördusin oma naise poole ja minu üllatuseks oli ta väga rahulik. Ma küsisin: “Kuidas sa saad nii külmavereline olla?” Ta naeratas ja tsiteeris mulle Filipi 1:20.
Sellest ajast peale olen ma selgeks saanud, et me ei leia oma jõudu ja julgust iseendast, vaid Jumalast.
Mehed liikusid mööda vahekäiku edasi ja röövisid reisijatelt nende asjad. Need, kes vastu hakkasid, said kõvasti peksa. Naised karjusid ja mehed tundsid kabuhirmu. Mitte keegi ei tulnud meile appi.
Lõpuks peatasid nad bussi ja kadusid. Me adusime, et kõik meie asjad olid läinud: käekotid, rahakotid, mobiilid, sülearvutid ja muu. Ma pöördusin oma naise poole ja minu üllatuseks oli ta väga rahulik. Ma küsisin: “Kuidas sa saad nii külmavereline olla?” Ta naeratas ja tsiteeris mulle Filipi 1:20.
Sellest ajast peale olen ma selgeks saanud, et me ei leia oma jõudu ja julgust iseendast, vaid Jumalast.
Geoffrey Omondi Odette (Kenya, Nairobi)