Mälusalmid

Kaalutledes, missugusesse kooli ma ühe oma lastest panen, külastasin ma üht kodulähedast kristlikku kooli. Ma astusin teise klassi ruumi, kus lapsed seisid rõõmsalt koos, laulsid ja kordasid kaht piiblisalmi, mida nad olid hiljuti õppinud. Ma nautisin seda ning plaksutasin lastele ja surusin nende käsi näitamaks, kui väga mulle meeldis seal olla. Kui ma pöördusin, et lahkuda, astus üks väike tüdruk minu juurde ja küsis: “Kas sa oskad mõnda mälusalmi?” Ma kõhklesin. Ma tõesti oskasin, kuid ainult üht. Ma tundsin, et tõenäoliselt oskab tema seda sama hästi, seepärast palusin, et ta lausuks seda koos minuga. Tüdruk nõustus meelsasti.

Kodu poole sõites soovisin ma kaht asja. Esiteks soovisin, et ma oleksin rohkem piiblisalme pähe õppinud. Paljud meist arvavad, et see on raske ja ebavajalik, kuid “Jumala sõna tallele panek oma südamesse” (vaadake Laul 119:11) on üks kõige suuremat rahuldust pakkuv asi, mida me saame iial teha. Teiseks soovisin ma, et saabuks päev, millal me kõik küsiksime üksteiselt: “Kas sa oskad mõnda mälusalmi?” ning siis võtaksime istet ja jagaksime, mida me oleme Jumala Sõnast meelde jätnud – mitte kohustusest, vaid armastusest Piibli, Jumala kingi vastu.