Esimene jõulupüha

Igal jõuluajal on minu kui muusikajuhi üheks kohustuseks ette valmistada kantaat oma koguduse laulukooriga. Sel aastal kandsime kantaadi ette ka kohalikus hooldekodus ja kutsusime elanikke koos meiega tuttavaid jõululaule kaasa laulma. Selleks eriliseks etteasteks ei olnud meil pakkuda neile laulusõnu, aga kui ma andsin märku kuulajaskonnale ühinemiseks, laulsid kõik elanikud – isegi dementsed – kogu südamest kaasa. Neil polnud vaja abi, et tuletada meelde laulusõnu, mida nad nii väga armastasid. Need Jumala armastuse sõnad olid nende mällu sööbinud ja miski ei suutnud takistada sõnadel nende sisemusest välja pulbitseda.

Kui me laulsime karjastest, tarkadest ja inglitest, mõistsime, et ilmsetele füüsilistele erinevustele oleme kõik osa Jumala perekonnast, ainsaks vaheks eri põlvkonda kuulumine. Nemad, vanemad vennad ja õed, ja meie, nooremad, olime kõik lihtsalt Jumala lapsed, päästetud armust. Sellel aulisel koos-laulmise hetkel võimaldas Jumal mulle pilguheite aega kui kogu tema perekond laulab koos igavesti meie Päästja lähedalolus. Ja milline koor saab see olema! Halleluuja! Au olgu vastsündinud Kuningale!