Paastuaja neljas pühapäev

Olin parasjagu töökoosolekul, kui lumesadu algas. Vaatasime kõik aknast vaimustusega välja, nähes ebatavalist valget ollust taevast alla sadamas. „Tore, ilmajaam ei eksinud!”, hüüdis üks minu kolleeg. Kiirustasime kõik autode juurde, et jõuda koju enne lumetormi ägenemist. Kuid oli juba hilja. Torm tabas linna ootamatult ja transpordisüsteem oli halvatud. Inimesed veetsid mitu päeva autodes, töökohtadel, koolides või liinibussides. Paljud jätsid autod maha ja käisid miile jalgsi, et lapsed koju tuua või mõni soe ja kuiv koht leida. Kauplusse jõudmine ning avatud restorani leidmine osutus võimatuks ning toit ja joogivesi muutusid luksuskaupadeks.

Olles istunud tunde autos ja lootes viimaks koju jõuda, hakkasin ärevaks muutuma. Siis meenus mulle Hea Karjase tõotus, kes tunneb meid kõiki nimepidi ja teab meie vajadusi.

Kuna meil on selline karjane, kes on oma elu meie eest ohverdanud, siis ei puudu meil midagi ja me ei karda kurja. Tema on alati meiega.