Liiklustrahv

Õppisin veel keskkoolis, kui ühel õhtul läbi linna sõites kuulsin järsku selja tagant läbilõikavat sireeni ja nägin sinist vilkurit. Mind peatas kohalik liikluspolitseinik, kes pani mulle süüks kiiruseületamise. USAs on kohtuniku ülesanne vastav karistus määrata. Kindlaksmääratud ajal istusin kohtusaali ukse taga ja mõtlesin, kuidas süüdistusele vastata. Olin veendunud, et kiiruseületamist polnud, küll aga olin punast foorituld eiranud. Kui saabus minu järjekord, siis astusin kohtuniku ette ja palusin leebemat karistust. Trahvi ma sain, kuid see oli üpris väike, minu juhtimisõigus jäi alles, samuti suurem osa mu suvisest teenistusest.

See vahejuhtum pani mind mõtlema, et kui rumal on meist vaielda Jumalaga mõne üksiku patu üle, kui me oleme samal ajal süüdi paljudes teistes. Kas poleks õigem paluda Jumalalt armu, et olla Temaga osaduses ja omada igavese elu rõõmu?