Vaimulik toit

Mu ema töötas ilusalongis, tööpäevad olid pikad ja ta oli kodus tavaliselt väsinud. Vaatamata sellele tõusis ta alati varahommikul üles ja valmistas meile hommikusöögi. Ta toitis meid ka Jumala sõnaga. Igal hommikul, kui olime kööki tulnud, luges ta meile Päevasõna. Tavaliselt olin alles unine, nõjatusin ema vastu ja tukkusin edasi. Sageli raputas ta mind üles ja nõudis: „Kas sa ikka said aru?” või lihtsalt ütles: „Jumal on hea!” Mina vastasin jaatavalt ja ema, kuigi teades et olen alles poolunes, rääkis mulle, kuivõrd tähtis on omada suhet Jumalaga. Suurem osa jutust jäi mul kuulmata, kuid ema ohverdas alati selle aja, et anda mulle võimalus alustada oma päeva Jumala sõnaga.

Pärast kodust lahkumist ei hoolinud ma enam Jumalast. Ma palvetasin vahel hädas olles, kuid üldiselt elasin ilmalikku elu. Ma andsin oma elu Jumalale pärast 45. sünnipäeva. Selle taga oli paljude inimeste pingutus, kes püüdsid mu elu muuta. Mu ema oli siis juba igavikus, kuid tema antud vaimulik kasvatus oli mu pöördumise juures määrava tähtsusega. Olen Jumalale tänulik oma ustava ja armastava ema eest.