Vanaema laps

Hiljuti külastasin abikaasaga kingakauplust, kuhu oli tulnud üks vanaema koos umbes 4-aastase tüdrukuga. Tüdruk vaatas mulle õnneliku naeratusega otsa ja näitas väikest kingakarpi. Selles olid tema uued roosad spordijalatsid. Jutustamise lõpetanud, võttis tüdruk vanaemal käest kinni, et poest lahkuda. Siis aga pöördus ta ringi ja teatas mulle uhkusega: „Mina olen vanaema laps!” Väike tüdruk oli muidugi väga uhke oma uute jalatsite üle, kuid tema näoilme ja suure veendumusega öeldud lause rääkisid sellest, et tema suurima rõõmu allikas oli armastav suhe oma vanaemaga.

Piiblis on palju kirjakohti, mis räägivad Jumala igatsusest omada meiega armastavat suhet. Kui paljud meist tolle lapse kombel teavad, kellele me kuulume? Kui sageli me sellest teistele teada anname? Kristlastele peaks armastuse väljendamine olema sama spontaanne, nagu näeme seda laste juures. Võin kuulutada rõõmsa ja tänuliku südamega: „Olen Jumala laps, nüüd ja igavesti!”