Isaarmastus

Minu isa oli karm mees, kes töötas rahvusvahelise ametiühingu pensionifondi juures. Oma lapsepõlvest ja noorusajast mäletan, et isa ei näidanud kunagi välja tundeid. Kui aga vaimulikuamet tõi mind tagasi kodulinna, siis muutusime isaga lähedaseks. Mõni aeg hiljem, kui olin saanud suunamise sadu miile eemal olevasse linna, helistasime teineteisele peaaegu iga päev. Ühel päeval lõpetas isa oma kõne sõnadega: “Ma armastan sind, poeg!” See lause tõi mu südamesse rõõmu ning edaspidi lõpetasime oma vestlused alati samade sõnadega. Kuitahes oluline ka poleks mu suhe isaga, ei suuda ükski maine isa armastada meid võrdselt Jumalaga. (1Jh 4:19) Taevase Isa armastus meie vastu on väljendunud Pühakirja andmises ja Jeesuse saatmises meie pattude eest surema. Veelgi enam, Jumal on saatnud mu ellu armastavaid inimesi ning räägib minuga vaiksetel palvehetkedel. Ma lõpetan oma igapäevase palve sõnadega: “Ma armastan Sind, taevane Isa!” Jumala vastus kõlab: “Ma armastan sind, Derl!” Seda kinnitab Tema pidev armastav kohalolu minu elus.