Jumala kätel

11. septembri hilisõhtul 2001. aastal koputasid meie uksele kaks New Yorgi tuletõrje esindajat, kes teatasid, et mu tuletõrjujast abikaasat ei õnnestunud kaksiktornide kokkuvarisemise järel leida. Selle hirmsa teadmisega pidin koos oma kahe teismelise tütrega edasi elama. Paar nädalat varem olime olnud perelaagris, kus ühe meie sõbra väike laps viga sai ning isa pidi ta kätel laagripaika tagasi kandma. Laps oli endast väljas, karjus ja vehkis käte ning jalgadega. Seda vaatepilti nähes aitas Jumal mul mõista, et vaatamata sellele, kas laps jonnis või puhkas isa kätel, jõudis ta viimaks õigesse kohta. Leidsin end seismas silmitsi samasuguse olukorraga. Võisin Jumalale vastu hakata või tema armastavatel kätel puhata. Igal juhul olin sattunud uuele teekonnale, mis algas mu abikaasa hukkumisega. Sellest alates on Issand mind kandnud palju aastaid. Ta pole mind kunagi maha jätnud, Ta on alati usaldusväärseks osutunud.