Väärikas iga

Ühel pühapäeval viisin kaks vanemat koguduseliiget jumalateenistusele. Pärast kirikut kutsuti mind seenioride lõunasöögile, millest ma ei saanud viisakusest keelduda, kuigi ma oleksin tahtnud. Pärast seda pakuti mulle võimalust aidata korraldada pärastlõunast jumalateenistust kohalikus hooldekodus. Olin teinud nädalavahetuseks hoopis teisi plaane – kinno minna ja sõbraga kohvikus istuda, kuid kohusetunne sai minust võitu ja ma läksin hooldekodusse. Seal kogetu oli mulle avastuseks. Olin tunnistajaks huvitavatele vestlustele, sain palju kallistusi ja nägin nende vanade pühakute silmis rõõmu, mis on tavaliselt omane lastele jõulupüha hommikul. See pärastlõuna tuletas mulle meelde lugu Rutist, kes oli ustav oma ämmale Naomile. Ruti lugu oli mind alati inspireerinud, kuid nüüd mõistsin esimest korda, et see räägib muu hulgas ka vanemate inimeste väärtustamisest. Kui veedame eakate inimestega koos aega, siis tunnevad nad end väärtuslikena. Sel viisil toome au Jumalale ning kogeme ühtlasi ootamatuid õnnistusi, nagu see juhtus Rutiga.