Kivike taskus

Igal hommikul panen taskusse kivikese, mille andis mulle kunagi minu vaimulik mentor. See kivi meenutab mulle vajadust igal päeval Jumalat tänada. Ühel kuumal pärastlõunal vedasime linnas koos kiriku autojuhiga laiali kirju. Olime juba teel viimasesse sihtpunkti, kui sattusime liiklusummikusse. Kui olime pool tundi seisnud, siis muutusin kannatamatuks ja hakkasin kurtma. Minu autojuht naeratas ja lausus: “Ühistranspordiga sõites peaksime veelgi kauem ootama!” See õpetlik märkus äratas mind üles ja ma mõtlesin kivile oma taskus. Tavaliselt näeme me seda, mis meie elus puudub, ning unustame selle, mida omame. Me kurdame reeglina rohkem kui täname. Pühakiri tuletab meile meelde, et peaksime olema tänulikud mistahes olukorras: …tänage kõige eest. (1Ts 5:18) Liikluse üle nurisemise asemel oleksin pidanud tookord Jumalat tänama. Selle meenutamiseks võib abi olla mõnest sümbolist (kivike) või Pühakirja salmist. Nii saame kurtmise tänuks muuta.