Kindel varjupaik

Mäletan end lamamas lastehaigla palatis varasel hommikutunnil. Oli väga vaikne, koridori otsas vestlesid tasasel häälel valveõed ja palatis oli kuulda vaid masinate tiksumist. Olin saamas keemiaravi ning palvetasin tänase piibliteksti, 62. psalmi sõnadega. See oli minu elus raske aeg. Lisaks valule kannatasin ka vaimse segaduse ja hirmu tõttu. Pühakirja sõnadega hüüdsin Jumala poole ja otsekohe kogesin imelist rahu, millega Lunastaja mind täitis. Ka siis, kui elumeri tormab, tuul on vihane ja meie jalgealune kõigub, on meil varjupaik Jumala käte vahel. Vaatamata olukordadele, kannatustele ja valule, on vankumatu tõde, et Jumal on meie kalju, mis ei kõigu.