Oletused

Ühel suvel märkasin oma igapäevastel jalutuskäikudel üht keskealist abielupaari, kes sõitis igal hommikul kodust välja. Mehel oli kaasas pruun kott võileibadega ja ta tõttas ilmselt tööle. Naine, tõenäoliselt vanaema, pani oma autosse kaks väikest lapselast. Ta oli tavaliselt mureliku näoga ja ma hakkasin mõtlema: kas tal on raske laste eest hoolitseda ja kus on nende vanemad? See igahommikune toiming näis vanavanematele raske ja ma kaldusin kritiseerima laste vanemaid, kuigi polnud neid kunagi näinud. Mõned kuud hiljem ma abielupaari enam ei näinud ning ma sain teada, et nende tütar oli suvel surnud. See oli ka põhjuseks, miks lapsed nende hoolde olid jäänud. Olin oma järeldustes eksinud! Nüüd täitus mu süda kaastundest selle pere vastu. Nii õppisin ma mõistma Jeesuse manitsuse tähendust: “ Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?” (Mt 7:3) Üksnes Jumal teab kõike meie südamete ja elude kohta. Seda meeles pidades võime oma ligimesi suurema kaastundega kohelda.