Jumala arm

Kui alustasin jooksutreeninguid, siis alguses oli väga raske. Iga jooks meenutas rasket mäkkeronimist. Ma sundisin ennast tagant ja hakkasin meenutama oma elus kogetud õnnistusi. Kui ma jõudsin treeningul punktini, kus jõud kippus üles ütlema, siis pöördusin Jumala poole: “Olen tänulik jalgade eest, mis võimaldavad mul joosta. Mitte kõik inimesed ei saa joosta, kuigi tahaksid. Olen tänulik kopsude eest, mis õhku hingavad. On inimesi, kes peavad võitlema iga hingetõmbe eest.” Selline palve aitas mul keskenduda ning raskest hetkest üle saada. Sageli tekib mul raskustega silmitsi seistes tahtmine alla anda või enesehaletsusse langeda. See aga toob kaasa pettumuse. Õpin parem leidma asju, mille eest tänu tuua ja palvel on siin suur tähtsus. Kui meenutan minevikus kogetud õnnistusi, siis toimub minu hoiakutes suur muutus. Ma saan uut jõudu edasi minemiseks ning õige eesmärgi seadmine toob muutuse suhtumistes ja motivatsioonis.