Tõelised vajadused

Veel seminaris vaimulikuks õppides määrati mind teenima üht Sydney kesklinna kogudust. Ilmnes, et meie pastoraadi uksele hakkasid koputama igasugused abivajajad, kelle suust me kuulsime kõikvõimalikke lugusid. Muutusime koos abikaasaga kahtlustavaks. Ühel hommikul oli ukse taga jälle üks mees, kes palus abi. Ma seletasin talle, et 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel asub üks teine kirik, mis sellist abistamist korraldab. Ta tänas ning lahkus. Sama päeva õhtul oli ta tagasi ning teatas: “Ma tulin tagasi, et teid tänada. Sealt kirikust sain ma süüa, vajalikke riideid ja isegi raha väikese tööotsa eest.” Mina tänasin teda omakorda ja soovisin Jumala õnnistusi. See kogemus õpetas mulle, et kohtumõistmisega ei peaks me kiirustama. Mõnel abipalujal võivad olla selleks tõelised põhjused.