Eriülesanne

Kui mu lastehalvatus pärast enam kui viitkümmet aastat uuesti ägenes, ei suutnud ma enam voodist tõusta. Tundsin end täiesti abitu ja kasutuna. “Mis kasu on minu elust,” küsisin endalt. Suutsin vaevalt enda eest hoolitseda, rääkimata teiste abistamisest. “Sinu töö pole kindlasti veel lõppenud,” lohutas mind abikaasa. Ühel õhtul nägin selget unenägu: minu juurde tuli palju lapsi, ma panin oma käed nende peale ja palvetasin neist igaühe eest. Üles ärgates tekkis mul küsimus: “Kas palvetamine on minu edasine töö? Kelle eest peaksin palvetama?” Järgmisel päeval räägiti teleuudistes raskes olukorras olevast lapsest Iowa osariigis, siis oli juttu kahest lapsest, kelle isa oli hukkunud teenistusel Iraagis. Palvetasin kõigi nende laste eest ning see jätkus kogu minu kolmekuulise voodirežiimi jooksul. Palvetamine muutis minu hoiakut — sellest sai minu oluline töö, mida suutsin teha. See on eesõigus, mille Jumal on meile kõigile andnud teiste õnnistamiseks, ja see rikastab meie endi ja teiste elu. Ühel päeval ütleb meile Meister: “Tubli, sa hea ja ustav sulane!” (Mt 25:21)